Õnnitlen siis kõiki Eesti tuttuue presidendi puhul!!! :) häid uudiseid kuuleb siin Pariisis harva ja kui kuuleb siis on ka need kõik suht Eestiga seotud...asi on tegelikult minus...sest mul on tohutu igatsus peal
aga ma lubasin kribada oma esimesest nädalast miskit...täidan selle lubaduse nüüd...
nagu mul kombeks siis minuga juhtub igasuguseid asju...usually bad things...või no ütleme kui mittebad things siis ebameeldivaid igatahes...kui mul on päev kenasti paika pandud..kõik plaani järgi ajaliselt paigas siis ikkagi läheb koik kardinaalselt teisiti...ja minust üldse mitte sõltuvatel põhjustel...ja nüüd palun vabandust..aga ma luban endale ühe ropendamise...türaküll.... vabandust veelkord.....kuradi prantslased....nagu nad oskavad su tuju nulli keerata...koguaeg hilinevad ja munevad ja passivad ja kõik elu seisab..krt ma ei ole harjunud sellise tunnikiirusega asju ajama...nagu..kui me tulime siia pühapäeval (4.09.06)..siis läks tegelt kõik hästi...üks normaalne prantslane aitas meil õiged metroo peatused üles leida...ja üldse...siis oli naq vähe komplikatsioone....ainus mistake mille me tegime oli see kui me lennujaamas.. mingile töötajate bussile ronisime....siis miskipärast kõik naersid meie üle...no ja nats raske oli mingit metrood üldse leida....aga no pikkade telefonikõnede järel suutis see Karim (meid esimesel ööl majutanud poolprants) meile siiski selgeks teha...et kuidas peab edasi liikuma...miks me ei küsinud inimestelt enda ümber et kuhu minna mida teha....sest kõik kohad olid kuramuse turiste täis...sama peata kanad kui meiegi..ja need paar kohaliku kelle leidsime...ei saanud inglise keelest absoluutselt aru...ok..öö karimi juures oli mitte eriti kosutav..sest korter asub mingi eriti võimsa magistraali ääres...mina igatahes ei maganud...vaikeses tartus või veel vaiksemas sindis...ei kujuta selliste detsibellidega müra olemasolu üldse ette....esmaspäeval....kui pidime hommikul vara kooli minema...võtsime oma kola kaasa....21kg..terve päev..üheksa tundi endaga kaasas vedada..ei võrdunud päris happy happy joyjoy`ga..ma olen siiamaani invaliiid...kõik kohad tuikavad ja valutavad...oleks siis et me jalutasime oma kraamiga ringi....ooooei...meil oli ju kiire...kõigepealt kooli hiljaks.,,sest mingi metroo vajalik peatus oli broken alias katki...no davai...aga tõepoolest ei oleks pidanud kiirustama...coz need ürituse läbiviijad...inimesed kes pidid aitama meil keeletesti läbi viia ja meid üliõpilasteks registreerima...hilinesid umbes 45 mintsa....oi kuidas ma vandusin...ütleme et ma ei salli hilinemist..ma vihkan aeglaseid inimesi....ilmselt sellepärast ma ka räägin nii kiiresti..nokurat ma ei tea...igatahes...seal oli nagu mingi 300 inimest...ja te ei kujuta ette milline kaos seal valitses...kõigil oli nii kopp ees...kõik kirusid....kell 8.30 pidime seal olema...aga meie saime ennast üliõpilaseks registreerida ja selle tudengikaardi teha alles mingi kell 13.00....kusagil 40 minutit pidime 4jale erinevale inimesele seletama...pool prantsuse pool inglise keeles...et me ei peaks seda testi tegema...sest me ei oska üldse keelt...lõpuks said aru et jahh....paneme need kaks ikka algajate gruppi....täitsa lõpp...vahepeal..kui kell oli mingi 11...ehk siis me olime juba mitu head tundi lihtsalt seisnud ja oodanud..mõtlesime. et ohhh viiks oma pagasid ühikasse....krt jälle need trepid ja need rasked kohvrid ja metrood....saabume meie siis ühikasse....ma rampväsinud....sellest tassimisest ja kiirustamisest...higine...siukene vastik käkk....siis laome oma dokumendid ühikaonule...ja ta ütleb et...,,kuule sorry....teil on vaja veel ühte dokumenti...mille te saate kusagilt teisest linna otsast mingist büroost,,,,mõtlesin....omaette..mine persse onu...küsisime kas me võime oma kohvrid sinna jätta...sest me tõesti ei jaksa enam...ta ütles süüdimatult EI...mis seals ikka...pariis on nagu nii suur...mai tea...igatahes..jõudsime siis kunagi sinna kuradi kohta,,,,terve see maja oli täis üliõpilasi kes istusid põrandal..olid väga vääääga tüdinenud nägudega..oli näha et nad istuvad seal järjekordades juba tunde....:S masendav pilt oli...no leidsime mingi õige kontori...kus oli jälle palju tudengeid...tädi ütles et ok...Lilles istu sinna...ja umbes poole tunni pärast saad selle dokumendi mida sul vaja....no see aeg tuli kolmega korrutada,..sest aega läks 1h ja 30 mintsa....no saime siis uue tädi jutule...kes tegi imestunud näo....ja ütles...et oi te olete pariisi seitsmendast ülikoolist..aga see ülikool ei ole meile oma üliõpilaste nimekirja saatnud...mõtlesin et hakkan nutma...issand kui toreee nii tore nii toree...ma mingi värisesin vihast juba....sitt lugu....ütles tädi....prantsuse keeles..ok tegelt ma ei tea mida ta ütles...helistas meie ülikooli aga keegi ei viitsinud vastata....no siis ta ütles et sorry aga te peate tagasi ülikooli minema ja talle selle nimekirja tooma kus on meie nimed....mul oli vaja kellegi nägu sisse lüüa sel hetkel...aga kuna sobivat kandidaati ei olnud...siis mis seal ikka....ok see oli humaanseks olemisega kursis olev tädi sest ta lubas meie kohvritel sinna jääda....davai tagasi kooli...seal oli täpselt sama palju üliõpilasi....raske seis ühesõnaga....aga ok...me sniikisime alias hiilisime kusagilt tagauksest sisse...mis oli ilmselgelt kriminaalne tegu....no leidsime mingi asjapulk japsi....kes meid siis INGLISE keeles aitama kukkus....kõigepealt...andis mingi tädi numbri kelle käes pidi olema see nimekiri....meie nimedega..aganagu ikka see tädi ei vastanud telefonile...davai siis...lõpuks andis ta selle tädi koduse aadressi või mille iganes....ja siis äkki avastas et meil on dairiga keeletest ka veel tegemata....ja üldse üliõpilaseks registreerimata....issand jumal....mu asjad on kusagil pärapõrgus..mis pannakse tunni aja pärast kinni...kui me sinna poole neljaks tagasi ei saa....siis meil ei ole ei asju ega öömaja....fakk..jälle oli suluseis... me pidime hakkama mingit õppejõudu otsima, kes vaataks meie prantsuse keele hetkeseisu üle ja kinnitaks oma allkirjaga et tegemst ei ole wannabe algajatega vaid tõsiste debütantidega, kes peavad hakkama õppima kuidas öelda minu nimi on prantsuse keeles...otsima mingit õppejõudu...no pärast meeletut ajakulu saime sellise inimese, kusjuures katsu sa leida õiget inimest koolist, mille mõõtmed..või no pindala on neli korda Tartu raekojaplats...hulljulge tükk....finally saime ka oma koledate metroos tehtud fotodega üliõpilaskaardid kätte...no ja siis oli meil mingi 30 mintsa aega et oma kohvriteni jõuda...aa vahepeal kui meie dairiga seda keeletestiasja ajasime siis käis Karim selle tädi juures seda nimekirja küsimas..absurd..me pidime ülikooli poolt tegemata tööd tegema....seis oli nutune...helitasime, ja muudkui eksisime..sest me pidime nüüd ise jõudma sinna õigesse kohta või siis vähemalt karimi juurde....aga võta näpust ei jõudnud....kell oli neli juba kui karim meid kusagilt suvalise tänava nurga pealt leidis...no davai lähme ikkagi igaks juhuks sinna büroosse..äkki nad on veel lahti...no olid...ja järjekord oli ka endiselt sama...mul oli nii ükskõik...ma lihtsalt läksin ja marssisin sisse...kõik tegid mingeid hääli ja nägusid..et me sedasi trügisime...aga PARDON minu asjad olid seal....ok andsime selle nimekirja üle...ja siis ütleb tädi...et kuulge sorry aga teie ühikast on administraator 10 mintsa tagasi ära läinud....jälle tekkis mul vajadus midagi segi peksta...sa teed kõik selleks et midagi saada..näed ääretut vaeva kusagil sinu jaoks täiesti võõras kohas..saad isegi hakkama..ja seda kroonib ebaõnn
:(..ok....Karim oli nõus meid veel üks öö majutama....aga ikkagi....jälle nende kohvritega teise linna otsa....täitsa pepu ikka...järgmisel hommikul jätkus stseen ühikas, kus keegi ei rääkinud jälle inglise keelt...läks üks laadamoodi kemplemine lahti...olime seal adminni juures ka ikka paar tundi vist..lõpuks viskas neil ka üle ja nad kutsusid kõrvaltoast inimese kes rääkis meiega inglise keelt..issand jumal..sellest oleks võinud alustada ju...saime siis ühika võtmed....see oli lihtsalt hullumaja...aaa oma tuppa jõues :D naer...mida me näeme..keegi teeb meie toas meile tervitustoitu vist...pliidil keesid mingid imelikud kurgid :D...ja dairi voodis oli justkui keegi maganud..päris hea...viskasime selle lehkava toidupoolise prügikasti..hiljem tuli solvunud omanik seda otsima..kuid mis teha..andsime talle lepituseks Kalevi shokolaadi...
Ühikas on iseenesest OK...olen kuulnud et üks pariisi parimaid...kuigi jah..ma olen veendunud et see jääb minu esimeses ja viimaseks ühika kogemuseks...ei ole vaja selliseid lapsepõlvetraumasid rohkem...kööginurk on olemas..kahekesti oleme toas...dush ja WC on koridoripeale...
lõpetan tänaseks...äkki läheks kusagile Cafesse istuma...
Parimat sõbrad!
Inku