Omas elemendis jälle...muru kui sellist mida meditsiiniline sõnavara rohuks ja haruharva ka arstimiks nimetab enam tarbima ei pea...seega üks häda ja viletsus on lõpule jõudnud ja selle kausta võib ajalooriiulisse lükata...
aga ma pean seekord rahvast hoiatama ühe teise asja eest...kuna ma olen selline mõõdukalt õnnelik ja oskan hetkel isegi ennast ära petta imiteerides rahulolu kui sellist, siis ma ei pruugi huvitavalt kirjutada...olen märganud nimelt tendentsi, et minu kirjatükkide kvaliteet on otseses seoses minu tujuga...ja nimelt selises seoses, et mida halvem viimane on, seda tabavamaid võrdlusi ja argumente suudan oma arvamuste ja seisukohtade kirjeldamiseks tuua...sellepärast siis see pisikene hirmuhigi mu kujuteldava tuka all, et ei suuda tänases blogi sissekandes kedagi mitte mingis suunas rabada ega üllatada...kui viitsid siiski edasi lugeda, kas siis kastundest, et õnn on saabunud inksu õuele või mõnel muul ainult sulle teadaoleval põhjusel, siis jätkakem...
see juhtus siis nädala eest, kui mind tabas Amori nool...hiljem politsei raportist lugedes selgus, et kuna mind tabanud "kurjategija" nool siiski kahtlaselt kujuteldav tundus, ei suudetud piisavalt asitõendeid koguda, et kellelegi antud roima eest reaalset karistust määrata, rääkimata minu
(armu)palavikulisest sonimisest, mida tõsise tunnitusena võtta ei olnud võimalik...
No mis juhtus, mis juhtus...mis siin ikka juhtus...sain oma esimese jõulukingi sel aastal...eksole..juba oktoobris..Hannes käis nimelt välisvisiidil :)
Mul on nüüdsest tunnistaja ka olemas, kes võib väita, et siinsel sissehingataval õhul on midagi tõsiselt viga..sest temast sai ka alates esimesest päevast kuldmagaja..siin ongi nii, et sa lihtsalt magad nii kuramuse suure osa päevast lihtsalt maha, et võtab silma kalkvele (on ikka säherdune väljend in estonian jah?)...
Aga käidud sai ka...kohtades mida külastamist väärivaiks pidasime...ja muidugi calvadosi joodud..sellest sai ühel hetkel lausa hommikuse piima asendaja..see võttis natukene kõhedaks muidugi...et OMG kas minust on saamas promilli sõltlane...aga hjuuuuuu üle läks see haigus...
on tavaline blue-monday õhtu pariisis...vaatad aknast välja, kujutad ette et tibutab..vee moodi asja..ära satu paanikasse see ei ole vihm..see on happevihm...või mõni muu kemikaal...jätad akna lahti, et külmikust tulevat lehkava prantsuse juustu aroomi veidikenegi saastase heitgaasist paksu õhuga segada...kokku tuleb miski uut kenzo parfüümi meenutav ..haistmismeeli erutav gaasisiline värk...sellest kõigest joobununa..tuleb sinu pähe päeva esimene mõte...tubli laps...sa lähed ja avad väriseva käega külmiku ülemise ukse ja seal jõllitavad sind kaks liitrit viru valget ja poolik rummi pudel...tühjenema kippuv vana tallinn ja muud säärast...mõtled jälle...juba teist korda samal õhtul..."kui mina alles noor veel olin, noor veel olin...lapsepõlves mängisin, mängisin..."..noh seda pudeli mängu ikka..meil olid sellised mängud jah lapsena...heldimus...
tervitaks siinkohal vanaema, kui keegi juhtub teda Pärnu peal nägema, siis öelge talle, et kompressiviina Ingeril on...et Jõuludeni jätkub...eks? teisel muidu süda valutab...
Aga ma olen ka nüüd öösel Eiffeli juures, all, kõrval ja läheduses shampust joonud..Öösiti on sellel metallkonstruktsioonil kalduvus igal täistunnil ca kümneks minutiks sädelema hakata...ja see oli ilus...Olla romantiliseks nimetatavas Pariisis, öise Eiffeli juures ja nautida hetke koos inimesega, kes on sinu jaoks A ja O...
Ahjaaa me visiteerisime ka Pariisi erootika muuseumi..Ma natukene pettusin, sest miski ei üllatand mind..kes oleks osanud arvata, et mina teemat nii hästi valdan...et kõik lausa tuttav tundus..naer :D no ilusad 30ndatel tehtud Maaja kaanefotod olid seal..ja kõige rohkem emotsioone tekitas miski arvatavasti maailma esimese kaameraga vändatud pornofilm või saab siinkohal kuidagi poliitiliselt korrektsemalt väljenduda öeldes nt. nii: äsja leiutet videolindile jäädvustatud esimesed
seksuaalsusest pakatavad inimolendid, kes "teaduse" arendamise eesmärgil, juba sel iidsel aal, ülejäänud kodanikkonnale oma oskusi edasi anda tihkasid. Jabur!

Pidin sel nädalal ka oma esimese prantsuse keelse ettekandega maha saama..uhhhhh..kobadega ma ütlen..ma usun, et põhjus, mis õppejõud nii vaikselt mind kuulas oli see, et ta ei saanud sõnagi aru, mida ma seal ees häälitsesin ja siis tal ei olnud kusagilt kinni hakata, et viga parandada või nii..pilk oli tal küll kummaline, kui talle Louvre`i ajalugu veenvalt esitada üritasin...

Käisime Hannesega mingis teaduse muuseumis..või no kohas kus füüsika ja keemiahuvilised ja muidu end harida üritavad inimesed (viimased oleme siis vist meie) pühapäeviti aega veetmas käivad...huvitav oli..sinna ma isegi soovitan inimestel, kes pariisi satuvad, minna...kuulsime näiteks, millist häält teeb unistav jänes :D NAER....ja millise häälega söövad teod :D...ok ma ei räägi teile rohkem ette (tegelt ma muud ei mäletagi :D....) et kui tulete siis vaadake ise!

Eile õhtul tuli kerge kurbusega uinuda...jälgisin enda kõrval lebavat keha...mis hingas nii rahulikult ja nägi juba ilmselt und...puudutasin õrnalt ta juukseid...riivasin oma huultega tema huuli...nii vaikselt, et keha ei ärkaks ja piisavalt tugevalt, et kogetu mällu talletada ja kõike seda Jõuludeni endas hoida...uinusin viimaks üksik pisar mööda põske aeglaselt padjale libisemas...

Nädal on möödas...Hannes is gone...ja peas kummitab lugu...Jällegi on ainult tühjad pihud, jällegi on ainult tühjad pihuuuuuud..nagu laulis meile Graps ennemuistsel aal...tegelikult ei ole siin midagi...homme ulatavad ema ja õde mulle pihku oma paki, mille üheks kaasautoriks on vanaema...uhhhhh tahaks juba avada...siuke sünnipäeva ja jõulutunne on peal...et jah..juured minu sugupuu lähiharudest saabuvad homme Pariisi..vaatab mis juhtuma hakkab..sest on ju halloween...ja toakaaslasel on sünnipäev..ja tegevust peaks olema rohkem kui ära teha jõuab..
täna bussiga koolist koju sõites helises tibil from Asia taskus telefon...ma kangestusin hetkeks...ja panin koheselt kõrvaarstile aja kinni..lootes et viga on minus..seniks kuni mind aga kõrvavärdjaks tunnistatud ei ole..pean ütlema, et ma kuulsin telefonihelinana seda lugu...we wish you a merry christmas and a happy new year..mhhh...eiiii...vaatad ühele poole..siis vaatad teisele poole ja hüüad jällegi eiiiiiii...ei taha 30okt. christmas helisid juba kuulda..mai taha et mul eestisse tagasi jõudes jõul kui selline maost pooleldi seeditud toidu söögitorupidi üles tulema sunniks...
avasin just ühe pistaatsia pähkli, millel oli tuum kaduma läinud...see oli ilmselge vihje, et tänaseks tuleb blogerdamine lõpetada...

Inger kadus eetrist kohaliku aja järgi kell 23.15